NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
vahelduseks ka pahelise võluga ja seda huvitavamaid kaasaeglasi kehastavad
Mikk Mikiver ja Aarne Üksküla” (Vellerand 2003: 245). 1965. aastal Voldemar
Panso algatusel ja lavakooli II lennu baasil loodud Noorsooteater (aastakümneid
hiljem, alates 1994 Tallinna Linnateater) kujunes haritlaskonna lemmikuks ja selle
algusaegade palet kujundas Panso kõrval suuresti tema õpilane Mikk Mikiver.
Samal ajal oli Kaarel Irdi põhipanuseks „Vanemuise” kui omanäolise
mitmežanrilise nn. kombinaatteatri säilitamine ja arendamine. Kommunistliku
partei liikmena oli Irdil suurem vabadus võidelda normatiivse nõukogude
kultuuripoliitikaga, sh. võttis ta kümnendivahetusel oma „ideoloogilise
kaitsetiiva” alla noored „vihased” teatriuuendajad Jaan Toominga ja Evald
Hermaküla, kandes ise samal ajal kohustust tuua lavale nn. sundrepertuaari. Irdi
enda kui äärmiselt erinevaid lavažanre viljeleva režissööri toonastest lavastustest