Kirjand Giovanni Bocaccio "Dekameron"
välja vooruslikkuse ja ka valelikkuse, mis oli väga läbinähtav.
Bocaccio naeris selle üle, et vaatamata usuhullusele, kirikumehed vääratasid nagu igateine inimene
ikka. Aga selline enesepetmine oli ikka pinnuks silmas, kui need usuhullud patustades tegid nägu, et
polekski midagi juhtunud ja siis kahetsedi pattu, järgmisel olid siis nagu süütud inglid.
Ühes novellis oligi selline situatsioon. Kaks usumeest olid suured sõbrad. Üks neist oli niivõrd
sees oma religioonis ja kombetalitamistes, et normaalsed, inimlikud vajadused jäid rahuldamata. Ja
muidugi oli tema naine kurb ja väsinud. Kuid mehe sõber munk märkas seda olukorda ja tema kui
eeskuju teisele mehele üritas kavalalt olukorda muuta, rahuldada oma varjatuid ihasid. Siis andiski
nõu ja teine kergemeelne mees uskus teda ja pühendaski ennast patukahetsusele. Öösel, samalajal,
kui ta viis läbi oma rituaale, lõbutses munk sõbra naisega.
Bocaccio kui humanist tahab selle looga maha teha silmakirjalikke usumehi
annaabi.ee 
