teised olid vait ning rõhutud. Kolmandad kandsid seljas pam-pusid või talutasid käe Peaaegu kunagi ei langenud ta nii raskesse unne, et poleks tundnud oma keha. Ta kõrval väsinud hobuseid, kelle märsid olid topitud täis siidriideid, nähku ja väärt-asju. kohendas liikmeid, mis väsisid, ja kuulis läbi uinaku vaikuse suminat enese ümber. Ta Aga oli ka neid, kes vaevaliselt edasi komberda-sid või külamehe vankri päras istusid, liigutas suud, ja sest vaevalt kuuldavast häälest pelgusid otsekui pimeduse sõjaväed, mis kargud kõrval ning kiiver põdemisest teravale ninale põrunud. seisid valvel ta köhal. Siis aga süüvis ta pilguks jälle une pimedasse riiki. Maret vahtis neid kõiki ahne pilguga, otsekui püü-des nende näolt lugeda mingit Ikka sama uni, sama une vari viirastus ta ajudes neil pikil öil
on.» «Sõber,» pöördus ta pimeda poole, «ma müüsin läinud nädalal oma viimase särgi maha ehk, kuna sa muust keelest aru ei saa kui Cicero omast: Vendidi hebdomade nuper transita meam ultimam chemisam.»7 Seepeale pööras ta pimedale selja ja astus edasi. Pime aga hakkas temaga sammu pidama ja vaata, ka halvatu ja jalutu hakkasid oma karkudega klõbistades kiiresti temale järele sammuma. Kõik kolm komberda-sid niiviisi rüsinal vaese Gringoire'i kannul ja hakkasid talle oma laulu laulma: «Caritatem!» laulis pime. «La buona mancia!» laulis jalutu. Halvatu aga lõpetas selle musikaalse lause korrates: «Un pedazo de pan!» Gringoire toppis oma kõrvad kinni. «Oo Paabeli torn *!» hüüdis ta. Ta hakkas jooksma. Ka pime pani jooksu. Jooksis halvatu ja jooksis ka jalutu. ' Auväärt härra, andke leiva ostmiseks (hisp. k) 75
annaabi.ee 
