Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Hiline rauaaeg (1050-1225 pKr) tõi endaga kaasa taas laibamatuse, muutuse põhjuseks oli
ristiusk. Hauda pandi endiselt kaasa rohkelt ripatseid, ehteid, töö-ja tarberiistu (Torp-Kõivupuu
2003: 32).
1995.-2000. aastatel toimunud Tõnija eelrooma ja rooma rauaaegsetel tarandkalmete kaevamise
osteoloogiline analüüs näitas, et ükski skelett ei esinenud kalmes tervena. Igast surnust oli
kalmes vaid osa luid, needki enamasti purustatud kujul. Osteoloogiline materjal osutab
kahekordse matmise kombele5. Kombega seostatakse üldiselt uskumust, et "vaid keha täielik
hävitamine vabastab hinge pääsemaks teispoolsusse". Luude ja hauapanuste purustamine võis
sümboliseerida ka ,,mitmekordset surmamist" ning niiviisi kindlustada surnu ja kaasapandavate
esemete hinge täielikku vabanemist. Ei ole välistatud, et laiba põletamine oli järjekordne viis
kaitsta end "elava surnu" ning kodukäijate eest6. Hüpoteesi ,,elavast surnust" tõestab omas
annaabi.ee 
