V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
otsa vaatasid.
Ta hakkas mööda kirikut jooksma, kuid talle paistis, et ka kirik hakkas kõikuma, liikuma,
hingestuma, elama, et suured sambad olid koletu metslooma käpad, kes oma laiade
kivilapitsatega vastu maad toetus, ja et hiigiakatedraal oli fantastiline elevant, kes ähkides
edasi astus oma sammastest jalgadega, kahe tornist londiga ja mustast leinakattest
seljatekiga.
Palavik või sonimine tõusis niisugusele astmele, et väline maailm muutus talle nähtavaks,
kombatavaks jubedaks ilmutusraamatuks.
Hetkeks tundis ülemdiakon leevendust. Kui ta madalasse kõrvalkäiku astus, märkas ta
sammastiku taga punakat valgust. Ta jooksis sinna nagu tähe poole. Seal oli vilets lambike,
mis ööd ja päeva valgustas Jumalaema kiriku avalikku palveraamatut raudse võre all. Ahnelt
sööstis ta püha raamatu kallale, lootes sealt lohutust või julgust saada. Palveraamat oli lahti
Hiiobi loo kohalt, kust ülemdiakoni pingul pilk üle libises:
351
annaabi.ee 
