Maitsetaimed
kultuuristati juba iidsetel aegadel (nt aniis, koriander, köömen, münt, till, lavendel).
Enamasti tugevneb maitserohelise aroom pärast kuivatamist, kuid on ka liike, mille
maitseomadused kuivatades kaovad (nt kressid) ning mida seepärast tarvitatakse üksnes
värskelt. Enamikul maitserohelise liikidel kasutatakse vaid maapealseid osi -ürti-, mõnel
liigil õisi või seemneid, mõnel ka maa-aluseid osi - risoome ja juuri (kalmus, maamõõl,
koluuria). Tinglikult arvatakse maitserohelise hulka ka mõned põõsad ja poolpõõsad,
mille üht või teist osa kasutatakse vürtsina (kadakas, aedruut jne). Paljud maitseroheliste
liigid,mis on levinud Euroopas ja ka Aasias, on ka hinnatud prantsuse, saksa ja rootsi
köögis, samuti Baltimaades, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Venemaal tunti maitserohelist
hästi juba 16.-18. sajandil.
Euroopas kasutatakse maitserohelist enamasti kuivatatult ning väikestes kogustes,
annaabi.ee 
