Eesti kultuurilugu
Tantsitud on nii tuppatulemise kui andide eest tänamise puhul, samuti selleks, et pererahvalt
andisid saada.
Mõnikord on sandiskäijad kasutanud lihtsaid vahendeid rütmi tekitamiseks. "Sandiemal oli suur
kott kaelas ja hästi suur kepp, sellega koputas vastu põrandat ja ütles: Hüpake, lapsed, karake,
lapsed!"" (Põlva) "Me ollime "latse" "vanadel" ollive kepi kaalan, lõive nendega ikki: kiltsat-
koltsat, tantsige, lapsed! Mul oli kannel kaasan, ma lõin seda, sõs saive tantsi." (Karksi) Kõige
sagedamini on sandiskäijatel kaasas olnud lõõts või nn karmoska, seda oli hõlpus kaasa võtta.
Olulised pillid olid viiul ja kannel (ka duurkannel, mis otsapidi seina vastu toetamisel andis hästi
kumiseva heli). Lääne-Eestis on mainitud isegi torupilli, Tartumaal põispilli, üsna tavalised olid
kuljused, aisa- ja lehmakellad. Ühest majast teise liikumisel lisas häälekust pasunapuhumine või
annaabi.ee 
