Carmina Burana kokkuvõte
liikuv ja jutukas. Rütm ei tundu seepärast nii keerukas, kui see tegelikult on. Mõni soolo on
väga nõudlik lauljatele. Nt. tenori soolo ,,Olim lacus coluera" tuleb laulda peamiselt falsetiga.
See näitab karakteri kannatusi. Samuti on baritonil selline näide : ,,Dies nox et omnia". See
on haruldane näide baritoni repertuaarist, et nii kõrged noodid on baritonil. Soprani aaria
,,Dulcissime" on samuti väga kõrge. See on kirjutatud lüürilisele sopranile, mitte koloratuurile.
Siis on see kannatus rohkem väljapaistvam. Ka orkester, koor on väga suur Carmina
Buranas. Harmoonia on samuti lihtne, seda on ka mitmed kriitikud märkinud. Dramaatilised
ja rütmilised osad (nt. ,,Tempus est iocundum", ,, kus kasutatakse suurt löökpillirühma,
vahelduvad laulvamate ja meloodilisemate osadega (nt. ,,Dies nox et omnia"). See näitabki
keskaja maailma süngust ja samas lustlikkust. Seda muusikat on oma kaasajal kujutatud kui
sünget ja barbaarlikku
annaabi.ee 
