Liivimaa elujõu taastamine nõudis Poola riigilt eritähelepanu. Tühjaks jäänud talukohtadele asus enamasti kohalik põlisrahvas (eestlased või lätlased), keda rändas sisse ka Rootsi ja Taani võimu all olevatelt aladelt. Poola võimud omalt poolt püüdsid Liivimaad taasasustada võõramaalastega: seejuures suunas kolonisatsioonipoliitikat otseselt katoliku kirik. Kui Sigismund II Augusti aegne Poola-Leedu riik oli veel üsna ususalliv, siis 16. sajandi teisel poolel teravnesid konfessioonide vahelised pinged ühes vastureformatsiooni hoogustumisega kogu Euroopas. 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate Stefan Bathory ja Sigismund III valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudusid, jesuiitide ordu. Oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu
Liivimaa saadikute maapäevalt valiti kuus esindajat -- kaks poolakat, kaks leedulast, kaks ,,liivimaalast" (s.t sakslast) -- ka Poola esinduskogusse, seimi. Liivimaa elujõu taastamine nõudis Poola riigilt eritähelepanu. Tühjaks jäänud talukohtadele asus enamasti kohalik põlisrahvas (eestlased või lätlased), keda rändas sisse ka Rootsi ja Taani võimu all olevatelt aladelt. Poola võimud omalt poolt püüdsid Liivimaad taasasustada võõramaalastega: seejuures suunas kolonisatsioonipoliitikat otseselt katoliku kirik. Poola võimu all oleva Liivimaa poliitikas tõusis usuküsimus keskseks 1582. aastast. Tollane paavst Gregorius XIII (ametis 15721585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus Põhja- Euroopas ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana protestantliku Skandinaavia ja ,,skismaatilise" (s.t kreeka õigeuskliku) Venemaa vahel, mistõttu sellele pöörati erilist tähelepanu
annaabi.ee 
