"Kaugekõne" K. A. Hindrey
Teine, võib-olla
veelgi köitvam moodus on see, mida autor on nimetanud ,,välkvalguseks" inimese hingeelu
kõige salajasemate soppide intuitiivne mõistmine, teatavad selgeltnägemise välgatused. Seda
moodust on ta kasutanud paljudes novellides, näiteks valikkogu ,,Kaugekõne" ühes jutustuses
,,Välkvalgus", mis esmakordselt ilmus 1931. aasta märtsikuu ,,Loomingus". Ainestikult on
tegemist eesti kirjanduses igatahes üliharuldase koloniaalnovelliga, mille aine on ta leidnud
oma Kongo-reisilt. Novellis esineb Hindrey poolt korduvalt kasutatud motiiv võõra mehe
käest naise õlal. Kuid Hindrey ei piirdu selle provotseeriva motiiviga, vaid üritab tungida
sügavale hingeelu keerdkäikudesse. Minajutustajana uurib kirjanik eht-hindreyliku huviga
Aafrikast naasval laeval kaasreisijat, fotograaf Ördali ning märkab, et selle viieaastasel pojal
on negroidseid jooni. Poiss osutub mulatiks ning kirjanik analüüsib pikalt põhjamaalase
annaabi.ee 
