Tõde ja Õigus II Terve tekst
Nad komistasid, sumasid sügavas
lumes, aga ronisid uuesti kõvemale pinnale ja astusid edasi. Linnas kõnniteel tulid inimesed
vastu. Mõned läksid mööda, mõnedega põrkas Indrek kokku, eriti naistega, sest need ei andnud
teed. ,,Naised ei anna kunagi teed, vaid neile peab teed andma," mõtles Indrek ja läks keset
tänavat. Seal sattus ta hobuste ette, kelle mehed karjusid. Aga Indrek ei teinud sest väljagi,
sammus ainult edasi. Siis jõudis ta kuhugi tänavanurgale, kus oli kolmenurgaline plats, keset
platsi latern ja laterna all ainus voorimees oma hobusega tuules ja tuisus -- mõlemad norus,
mõlemad eemalt vaadatuna vanad ja viletsad. Ja äkki valdas Indrekut pöörane härdus. Ta ei
saanud muidu, kui istus siiasamasse lähedale trepile ja nuttis, nuttis selle vana voorimehe ja
tema hobusekronu pärast, kes könutasid ainuüksi tuisus ja tormis. Ah, nii hea on ilmas elada,
kui on veel midagi olemas, mille pärast võib kas või oma hinge ja südame välja nutta! Issand