Nukit seljas. Metsakollid ajavad juba lapsi taga. Põgenemistee on pikk, aga lõpuks jõutakse tänu linnukese juhatusele metsast välja. Kusti ja Iti vanemad võtavad Nukitsamehe enese juurde elama. Nukitsamees käitub nagu tõeline metslane: vannub varastab, kisub Itit juustest. Püütud on ka sarvedest vabaneda, aga need kasvavad alati tagasi ja nahk ei lähe isegi saunas hõõrudes valgemaks, vaid on ikka must. Sügise saabudes lendas hoovi linnuke. Ta teatas, et metsamaja on tühi. Kollipere on ära läinud. Kusti otsustas üle käte läinud jõnglast ise kasvatama hakata. Väike metsaelanik harjub uue eluga. Möödub mitu aastat ja Nukitsamehel on vaja kooli minna. Kuna tal pole aga mingit tunnistust, siis on ta vaja kõigepealt hingekirja kanda ja nimi anda. Nimeks saab ta Ants ja ta saab koos teiste lastega kooli minna. Nahk aga muutus heledaks ja ka nukitsad kadusid iseenesest.
Sõltub sellest, kuidas vaadata...Iga laps näeb asju eri vaatenurga alt. Oskar Luts Nukitsamees Illustreerinud Vive Tolli "Nukitsamees" on Hansu-Grete stiilis Oskar Lutsu muinaslugu: kaks last, Iti ja Kusti, eksivad marjulkäigul metsa, pimeneb ja nad satuvad nõiamoori küüsi. Moor paneb lapsed oma majapidamises varahommikust hilisõhtuni rasket tööd tegema – Kusti seakarja ja Iti kollipere kasvatamatut võsukest Nukitsameest valvama. Kollipere juurest põgenetakse, kui ülejäänud metsaasukad tõttavad ummisjalu perepoegade Mõhu ja Tölpa leitud rahapada välja kaevama. Lapsed otsustavad Nukitsamehe endaga kodukülla kaasa võtta ja pärast kohutavat tagaajamist hämaras põlislaanes jõutakse tagasi kodutallu. Nukitsamehest saab tavaline poiss, tema peast kaovad isegi sarvenukid, mis talle esialgse hüüdnime on
annaabi.ee 
