sest konverents või pleenum oli kõrgeim partei organ. Sealne kriitika võis lehte minna. Igapäevase kontrolli ja abistamise jaoks oli parteikomiteedes ajakirjandussektor või agitatsiooni- ja propagandaosakond. Ajakirjanikud pidid kõndima nagu noateral, üsna ootamatutel põhjustel võidi lihtsalt töölt vallandada (ehkki seda aegajalt maskeeriti omal soovil lahkumiseks). Näiteks on oma mälestustes kirjutanud Valga ajakirjanik Viktor Kollin, kuidas tema vabastamiseks ettekäänet otsiti, kuna ta korjas materjali ühe lugeja kirja lahendamiseks ja teema käis mingi parteifunktsionääri au pihta. Kollin tabati oma toimetuses Ameerika Hääle kuulamiselt ja sellest piisas tema vallandamiseks päevapealt. Veelgi kurioossema seiga läbis Sakala toimetaja Helgi Kaldma, kes kirjutas ühest partei liikmekandidaadist kiitva loo, siis aga selgus, et selle
annaabi.ee 
