Põletused
2.3. Keemilised põletused
Keemilised põletused tekivad hapete, leeliste või metallisoolade toimel nahal ja limaskestadel.
Kahjustuse sügavus ning ulatus sõltub söövitavast ainest ning selle kontsentratsioonist. Leeliste
puhul on põletused ulatuslikumad kui hapete korral. Happe tugeva kontsentratsiooni korral
koevalgud tarduvad ning tekib nekroos. Söövitused hapetega põhjustavad I-III järgu põletustega
sarnanevaid kahjustusi. Leeliste ja koevalkude kokkupuutel tekivad sültjad kollikvatsiooninekroosi
kolded. (Užegov 2006: 343).
Eesmaabi andmisel tuleb kahjustavate vahendite toime võimalikult kiiresti neutraliseerida kasutades
1-2 % söögisooda lahust, 1-2 % äädikhapet, sidrunihapet või oblikhapet. Nende puudumisel
kasutada puhast vett. Vett ei tohi kasutada söövituste puhul, mis on tekitatud lubja või fosfori
toimel. Neil juhtudel kasutatakse õli. (Härmä 2007: 169).
3. PÕLETUSTE SÜMPTOMID
3.1. Nahakahjustused
annaabi.ee 
