E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
teele.»
«Vaat sedaviisi, see on õige,» kiitis Gabriel käsku täites.
«Sulasel ei ole õigust peremehe sõnu küta ega laita,» tähendas Agnes naeratades.
«Palun andeks. Edaspidi ei tee ma suud lahti, enne kui armuline junkur ise käsib.»
Padrikust välja jõudes sattusid nad jalgteele, mis metsadest ja rabadest läbi põhja poole
viis. Maakoht oli üksik, inimeste elu jälgi oli harva näha. Paar korda paistis neile
lagedamatel kohta-
283
del lapike kollendavat põldu ja endiste külade asemed silma, kuid talurahva hurtsikutest ei
olnud muud kui mustavad tukid järele jäänud,, elanikud aga olid mõisameeste eest ammugi
metsadesse ja linnadesse pelgunud. Maakoha üldine pilt ei olnud siiski mitte kurb ega elutu,
sest päike paistis armsasti puhtast, sinisest taevast, linnud laulsid ja loodus haljendas
küpses, suvises ilus. Agnese meelest oli See väga lustlik põgenemine. Vahetevahel, kui isa