Pronksiaeg
taolistest matmiskohtadest Euroopas on megaliitkalmed.
Eestis, kus pronksi- ja rauaajal oli tegemist veel suhteliselt hiljuti viljelusmajandusele üle
läinud ühiskonnaga, kus seoses raskete klimaatiliste tingimustega mängisid muud
toiduhankimise viisid küllalt suurt rolli veel hoopis hilisematelgi aegadel, võib oletada sarnast
ühiskonda, kui lõunapoolsetel aladel neoliitikumis, viljelusmajanduse alguse staadiumis. Võib-
olla tuleks just taolistest aspektidest otsida põhjust kollektiivmatuse tava pikale püsimisele
siinmail?
Igal juhul maetakse Eesti alal alates nooremast pronksiajast surnud kivide vahele ja alla, mitte
maasse kaevatud auku (sellest reeglist on hilisematel perioodidel ka kõrvalekaldumisi).
Alguse saab ettekujutus, et matuseks piisab vaid osa luude ja panuste toomisest
perekondlikku matmiskohta. Mõlemad nähtused püsisid üldiselt võttes samalaadsetena kuni
ristiusu vastuvõtuni 13. sajandil.
annaabi.ee 
