Andra Teede
selle luulekogu suurepäraselt kokku. Minus tekitavad Andra Teede luuletused
sarnaseid emotsioone, seega lisan Jürgen Rooste kokkuvõtte ka oma referaadi lõppu.
,,Ma ei tea. Andrat on nimetatud esimeseks eesti naisbiitnikuks. Eks see ole ju tõsi,
kuni Maarja Kangro oma hobusetüraga ree pääle istus. Andrat on sõimatud mõttetuks
tibiks ja plärtsuvaks beibeks. Las sõimavad, las klähvivad, karavan kulgeb. Mulle
meeldib inimlik ja elu endaga kokku kolksuv luule. Seda on vaja, sest seda on Eestis
siiani vähe olnud. Hea lugeja hoiab käes olulist raamatut, mis kraabib seinale kriipsud
ja kisub krohvile kirjad: meil on ruumi, et rääkida asjust, nagu nad on, meil on
paberipinda, et pritsida lugeja puhtale ajumaastikule seda köömest ja kribalat, mis
saab muutma maailma. Ilma selleta pole mõtet ei luulet lugeda, ega kirjutada. Me
ülim püüdlus siin on see, et need lootused oleks õigustet. Elu on kirjanduse materjal,
annaabi.ee 
