Alzheimeri tõve geneetikast ja patofüsioloogiast
aggregatsiooni.1
Närvirakude surm ja häving on see, mis põhjustab mälu nõrgenemist, isiksuse muutusi ja teisi
Alzheimeri sümptomeid. Antud haiguse puhul on kirjeldatud mitmeid histoloogilisi muutusi ja
püstitatud mitmeid hüpoteese haiguse tekke kohta, kuid püsima on jäänud ainult kolm peamist
hüpoteesi. Vanima hüpoteesi kohaselt algatab haiguse progresseerumise kolinergilise signaali
ülekandmise defitsiidi tõttu. Seda hüpoteesi nimetatakse kolinergiliseks hüpoteesiks. Kahe
teise hüpoteesi kohaselt on süüdi valesti voltitud valgud, mis algatavad kaskaadi, mis viib
haiguse tekeni. Sõltuvalt sellest, kas tegemist on beeta amüloid või tau valguga, nimetatakse
neid hüpoteese vastavalt tauhüpoteesiks või amüloidhüpoteesiks.
Kolinergiline hüpotees
Eesaju kolinergiline süsteem omab olulist rolli mitmetes ajus aset leidvates protsessides eriti
teadvustatud taju, tähelepanu ja mälu funktsioneerimises. Alates Alzheimeri tõve