Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
See on ju väga hea, kui ajakirjandus on rahvalik. Kui me
mõtleme rahva huvide teenimist, on see põhimõte, mis peaks olema aus igas
ajakirjanduses. Nõukogude ajakirjanduses, paraku, läks see tõlgendus tibake teist
rada, tõelise rahvalikkuse asemel oli juttu pseduorahvalikkusest, tekkis ja avaldas
suurt mõju sõnades deklareeritud ,,tööinimese" kultus. Rahvas pidi olema riigi
valitseja, jutt aga ei käi enam kogu rahva huvidest, vaid juhtivast, töölisklassist. Ka
kolhoositalurahvast. Sirp ja vasar kujundina. Ajakirjanduses ei nähtud INIMEST, vaid
TÖÖKANGELAST.
Printsiibi tõlgendamine läks võssa rahvalikkus tähendab alati ka rahvuslikkust, tema
traditsiooni ja kultuuri. Paraku läks nii, et mingist hetkest rahvuslikkus muutus
sõimusõnaks (natsionalism!), selle alla võis panna palju mõisteid, mis polnud
võimudele meelepärased. Liiduvabariikides enda iseärasuste arvessevõtmist oli kerge
tagasi tõrjuda