Juhan Smuul “Kirjad Sõgedate Külast”
ei peagi kaasa tundma. "Elu rentnikud" oli ilmselt kõige masendavam kiri terves
teoses. Esimesteks rentnikeks abielupaar, Peeter ja Anna Lõugas, kes igal võimalusel
tahtsid hoiduda jagamast ja teiste heaks tegemast. Isegi hobune ei teinud kolhoosile
perenaise käsu järgi tööd. Niivõrd oli sisse harjunud vana hea kord ja kui juba midagi
on nii sisse süvenenud, siis midagi seda ei paranda. Teiseks rentnikuks Ermeliine Piit,
kes näiliselt kõva ja tähtis kolhoosimutt, aga tegelikult ainult kärkis ja tööd ei teinud.
Ka selliseid inimesi leidub tänapäeval, ei muuda neid ükski ajastu. Ka tema oli
kõvasti vanas ajas kinni ja lootis nüüd uue vabaduse abil vanu arveid õiendada, elas
end kõigi peale välja. Äärmiselt ebameeldiv oli sellisest naisest lugeda, väga elav pilt
lõi temast kujutlusse. Kõige kurvem tegelane oli Matvei Mõrd. Temast hakkas mul
lugedes kahju. Elu oli teda õpetanud ühtmoodi elama ja enam ei saanud ta sellest
välja
annaabi.ee 
