Viivi Luik
• Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1992).
Viivi Luik on kirjanik, kellele ei meeldi oma eraelust intervjuudes rääkida, sest ta
leiab, et isiklikke teemasid ei pea kõva häälega kuulutama. Oma lapsepõlvemaa
Tänassilma kohta ütleb kirjanik ja luuletaja, et nüüdseks on see paik kadunud maailm.
Luik on öelnud kodukoha kohta järgmised sõnad: „Praegune pilt näeb välja nagu
näidiseksponaat okupatsioonide muuseumist. Ainult troostitud lepavõsad, taludes
elavad enamasti kolhoosiajal tekkinud võõrad inimesed, nendest paljud joodikud .“
Tuntud romaan „Seitsmes rahukevad“ tuginebki tema lapsepõlvele sõjajärgsel
Viljandimaal. Oma peres oli ta ainuke laps ja sealjuures ka väga hoitud. Lapsena ei
huvitanud teda temaealiste tavalised huvid. Viivi Luik avastas juba noorena, et teda
köidavad kõige rohkem vaid raamatud.
LOOMING:
Luulekogud:
1) „Pilvede püha“ 1965
2) „Taevaste tuul“ 1966
3) „Lauludemüüja“ 1968
4) „Hääl“ 1968