ASTRID LINDGREN
" küsis Pipi, kui ta tagurpidi kõndides astus Segasumma
suvila ees otse Tommy ja Annika ellu, üks jalg kõnniteel ja teine rentslis. "Pipist" peale
hakkasid lasteraamatutesse siginema lapsed, kellele oli jõudumööda terve vahukooretordi
pintslissepanek ning hämmastav võime pea kohale tõsta terve hobune. Alalhoidlike
lapsevanemate vastuhääli et avaldab halba mõju lihtsalt ei kuulatud. Või veel! Äsja
olid täiskasvanud saanud hakkama sellise hulga koletustega, et selle taustal mõjusid paar
9-aastase tüdruku kelmustükki vahvalt ja lõbustavalt. Ja kui see tüdruk ühtäkki väitis, et
ta ei tahagi suureks saada "sest suurtel, teate, on need koledad riided ja
kumminaalmaksud", oli tal ka lõppude lõpuks tõsi taga.
Lindgren on ise tunnistanud, et kui teda vaevas mure, kujunes kirjutamine talle
omamoodi põgenemiseks tegelikkusest samm sammu haaval naasis ta üha rohkem oma
lapsepõlve. See oli nagu teatud teraapia
annaabi.ee 
