Gaia ja Uranose lapsed Uranosega sünnitas Gaia totaanid (kuus poega ja kuus tütart), kükloobid ja kolm koletuslikku hekatonheierit. Uranos aga vihastas oma laste peale ja heitis nad Tartarosse, mis asus Maa sisemuses. Lapsed põhjustasid Gaiale tema sisemuses palju ebamugavust ja valu ning kui see muutus väljakannatamatuks, palus ta appi oma noorima poja Kronose. Gaia andis pojale sirbi ja palus tal Uranost sellega kohitseda. Nõnda murdis ta Maa ja Taeva vahelise liidu, et vältida uute koletuslikke laste sündi. Kui Uranos tuli ja tahtis Gaiaga ühte heita, haaras Kronos sirbi ja viis ema käsu täide. Uranose genitaalidest voolas Gaia rüppeveri ning sellega sündisid kättemaksujumalannad erinnüsed ja gigandid. Gaia ja Pontose lapsed Räägitakse, et pärast ranose lüüasaamist Kronoselt, ühtis Gaia ka Pontosega. Sellest ühendusest sündisid kõik jumalused, kes personifitseerivad mere-, jõe-, järve-, allika- ja teisi veejõudusid ja vorme
õnneliku abielu, armastavad abikaasad, kuid ühiskond purustab ka selle abielu. Naise perekonnast lahkumist peeti tol ajal skandaalseks. Ometi Nora lahkub, et alustada tõelist, inimväärset elu. Ibsen järgmise draama ,,Kummitused" (1882) on kirjutatud vastukaaluks süüdistustele, mis tabasid ta eelmist näidendit. Selles teoses on kirja pandud proua Alvingu draama, kes kõigest hoolimata on jäänud truuks oma abielukohustustele ja varjanud oma mehe koletuslikke tegusid oma poja Osvaldi eest, kes kannatab isalt päritud haiguse käes. Mineviku kummitused mürgitavad nii ema kui poja elu. Selles teoses ründab kirjanik ägedalt kiriklikku moraali, ent keskseks jäävad ikkagi abielu- ja moraaliprobleemid. ,,Rahva vaenlane" (1882) on Ibseni kõige jõulisemaid draamasid. Peategelase doktor Stockmani karakter ja saatus sarnaneb mitmeti Brandiga. Peategelast kujutatakse võitluses ühiskonna vastu. Väikese kuurortlinna arst avastab, et vesi on saastatud
annaabi.ee 
