Teosest ei puudu kirg ega vägivald. Nii on filmiski vägivallastseene, aga ka maalilisi loodusvaateid. Trioloogia sisu on väga päevakohane. Nagu raamatuski on meie maailmas häkkerid, börsihaid, ajakirjanikud, töösturid, vägistajad ja mõrvarid. Raamat lahkab erinevaid probleeme, mis esinevad ka meie ühiskonnas. Lisbeth Salanderi piinas ja kasutas jõhkralt ära tema kriminaalhooldaja Nils Bjurman. Kuid Lisbeth polnud alistuva loomuga. Kättemaksuks piinas ta Bjurmani koletul moel ning seetõttu oli Bjurmanil järgmistel nädalatel suuri raskusi istumisega. Peale selle kasutas ta ka tätoveerimismasinat, millega kirjutas Bjurmani suurele kõhule: ,,Ma olen sadistlik siga, lurjus ja vägistaja". Minu arvates on see ehtne näide tänapäeva ühiskonnast. Iga nädal võib kuulda kuidas üks ja teine tüdruk on langenud mõne e nnasttäis mehe ohvriks, kes tüdrukut väärkohelnud on. Kui palju on aga neid,kes vägistamise enda teada hoiavad
tohutul hulgal, siis on ka sõja kirjeldamiseks literatuuris palju erinevaid võimalusi. Mõni kirjanik valib sõja kujutamiseks robustse ning võimalikult tõetruu viisi, kirjeldades asja just nii nagu see oli. Kirjanik ei ilusta ega jäta ka midagi välja. Selline kirjeldusviis on väga loomulik modernismiajastule 20. sajandi alguses ning keskpaigas. Sellisel kirjeldusviisil on ka omad riskid, sest mitte kõik ei ole nii aktsepteerivad ning leiavad, et nõnda koletul viisil maailma kujutamine võib meelde tuletada kunagi saadud arme. Sõja kujutamisel kirjanduses on väga selge eristus, kuidas kujutatakse naisi ning kuidas mehi. Mehi kirjeldatakse tihti kui kodukaitsjaid ning vapraid sõdalasi, kes mitte mingil juhul oma kodumaa eest surra ei karda. Teostes, kus kajastatakse sõda, ei räägita palju naistest, sest nendel ei ole otsese sõjaolukorraga midagi pistmist. Naised on tihti raamatus kõrvalised
annaabi.ee 
