V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Mõni riputas ennast teise kaltsude
külge. Polnud mingit võimalust seda meeletuse kasvavat tõusu seisma panna. Vihased näod
põlesid metsikult, mullakarva laupadel voolas higi, silmad välkusid. Kõik need vastikud ja
inetud lõustad piirasid Quasimodot igast küljest. Paistis, nagu oleks mõni teine kirik
Jumalaema kiriku vastu välja saatnud oma gorgod, penid, oma lõustad, deemonid, oma
kõige fantastilisemad raidkujud. See oli nagu elavate koletiste kiht fassaadi kivist koletistel.
Vahepeal süttisid tuhanded tõrvikud kiriku ees väljakul. Seni pimeduse katte all sündinud
kaootilisele rünnakule langes äkki hele valgus. Kirikuesine säras tuledes, heites taevasse
nende kuma. ülal platvormil põles ikka veel lõke kaugele üle linna paistes. Tornide päratu
siluett heitis oma varju üle Pariisi katuste, paistes valguse taustal suure tumeda väljalõikena.
Linn näis virgunud olevat. Hädakellad hakkasid eemal kaebama. Hulgused ulusid,
annaabi.ee 
