Ilu on subjektiivne
Kui ma kutsuks kokku grupi inimesi ja paluks igaühel nimetada omadusi,
mis on ühe grupiliikme juures ilusad, siis olen kindel, et saaksin väga palju
erinevaid vastuseid. Kui kõigil oleks asjadest sarnane arusaam, siis meil ei
oleks üldse mõtet eksisteerida. Nii palju kui on planeedil inimesi, on ka
erinevaid arusaamu ja just see teebki meid eriliseks. Omadus, mis ühe
jaoks võib tunduda ilus, ei pruugi teisele üldse meeldida. Seega ei saa
inimesi kindlasti liigitada ilusateks ja koledateks.
Inimese arusaam ilust sõltub mingil määral sellest, mida ta iseendast
arvab. Tihti näeme me teises inimeses kindlaid omadusi, mida me sooviks
endale, ja see viibki meid arvamusele, et me ei ole piisavalt ilusad. Me
oleme nii kinni asjades, mida meil ei ole, ja tihti mattuvadki meile
meelepärased omadused ebakindluste alla ja seetõttu kahaneb ka
enesehinnang. Selleks, et tunneksime enda õnnelikuna, peame end
tundma ka ilusana. Parim viis selleks on näiteks veeta aega lähedastega