"kolderestile" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Saatan näsigu sul nina otsast! Mis Peltsebuli trahter see õige on, kus lirvad ennast kahvlitega kammivad!» Seda kõike öelnud, virutas ta taldriku vastu maad ja hakkas kõigest kõrist jorutama: Ei tunne usku ma, ei taeva headust. Ei tunnusta ma kuningat, ei jumalat, ei valju seadust. Clopin Trouillefou oli vahepeal relvade jagamise lõ- ' Mitte igaühele pole antud nina omada (köögilad k ) Pool maja paradiisis (köögilad. k.). 394 petanud. Ta tuli Gringoire'i juurde, kes, jalad kolderestile tõstetud, sügavates mõtetes näis olevat. «Sõber Pierre,» ütles Argoo kuningas, «mis kurat sa siin muned?» Gringoire pöördus tema poole nukra naeratusega. «Armastan tuld, mu kallis senjöör. Mitte sel labasel põhjusel, et ta meie jalgu soojendab või et ta supi keema ajab, vaid sellepärast, et tal on sädemed. Vahel vaatlen neid tundide kaupa. Avastan tuhandeid asju neis tähekestes, mis kolde mustal põhjal sädelevad. Need tähed on ka omaette maailmad.»