V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja üles minema Saint-Gilles'i keerdtreppi mööda, mis torni ülemistele korrustele viis.
«Ma tahan õige näha saada!» mõtles ta tee peal. «Vannun püha Neitsi nimel, see kong,
mida mu auväärt vend peidab nagu oma häbedust, peab küll huvitav olema! Rahvas räägib,
tal lõõmavat seal päris põrgu-köök ja ta keetvat suurel tulel tarkade kivi. Tühja kah! Mulle
on see tarkade kivi sama väärt kui munakivi ja oleks armsam, kui ma ta koldelt leiaksin
pigem pekiga Praetud munaroa kui maailma suurima tarkade kivi!»
Jõudes väikesitc sambakeste kaiguni, tõmbas ta pisut hinge ja kirus lõpmatut treppi,
manades sinna miljonid kärutäied kuradeid, siis aga jätkas ta oma teekonda
1 Tõesti, need praeköögid on hämmastavad asjad (it. ja Prants. k. segu) .
253
läbi põhjapoolse torni kitsa ukse, mis nüüd rahvale suletud on. Mõne minuti pärast, kui ta
annaabi.ee 
