V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Uudishimulik skolaar kasutas juhust, et veidi aega ringi vaadata. Suur
kolle, mida ta alguses tähele polnud pannud, asetses toolist vasakut kätt katuseakna all.
Akna avausest sissetulev päikesekiir tungis läbi ümmarguse ämblikuvõrgu, mille imepeen
rosett oli maitsekalt akna gooti võlvile maalitud ja mille keskel ehitajast putukas ise püsis
liikumatult nagu rumm selles pitsist rattas. Kolde peale oli korratult kuhjatud igasuguseid
nõusid, kivipotikesi, klaasretorte, kolbisid sütega. Jehan ohkas, kui märkas, et seal ühtki
praepanni polnud. «Kööginõud on külmad!» mõtles ta.
Muide, tuld koldes polnud, ja näis isegi, et pole ammugi olnud. Oks klaasmask, mida
Jehan alkeemia-riistade hulgas märkas ja mis kahtlemata ülemdiakoni nägu pidi kinni
katma, kui mõne kahtlase ainega tegelda tuli, lamas nurgas tolmusena ja unarusse jäetuna.
Kõrval vedeles tal samavõrra tolmunud lõõts, mille ülemisele kaanele oli vasktähtedega
kirjutatud: «Spira, spera
annaabi.ee 
