Aristotelese loogika
juba olemasolevast ning kindlast otsusest: ütleme, et meie teades või kogemuses A on B ja B
on ühtlasi C siis on sellest ainus õige järeldus, et ka A on sama, mis on C. Seega on siis
järeldamine niisugune mõtteprotsess, milles ühe ning sama antuse või mõiste vahekorrast
kahe teise antuse või mõistega järeldub vaieldamatu tõsiasjana viimaste omavaheline suhe või
vahekord. Teisi sõnu: kahe tõsiasja olemasolust me võime mõtlemise teel järeldada kolamnda
olemasolu, saavutada uue tunnetuse, mille õigsuses ei saa olla mingit kahtlust. Või nagu
Aristoteles seda ise määritleb, nimetades ,, järeldamist või süllogismi niisuguseks kõneks,
milles teatud eeldusist tuletub paratamatult mingi uus". Taolisi järeldusi uurides tehakse
ühtlasi kindlaks nende kolm võimalikku esinemiskuju või figuuri, mis erinevad üksteisest
mõlemate eeldustes esineva ühe ning sama antuse ,,B" kui ,,terminus medius" või
annaabi.ee 
