"kokutu" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

oma last, kes ei liigatanudki, vaid tasakesi sosistas: «Phoebus! Phoe-bus!» Mida kaugemale müürilõhkujate töö edenes, seda kaugemale taganes tahtmatult ema ja seda rohkem surus ta oma tütart vastu seina. Ta piilus kogu aja ega lasknud kivi silmist. Viimaks nägi ta, kuidas kivi lõn-kuma hakkas ja kuulis Tristani häält, kes töötegijaid ergutas. Nüüd ärkas ta tardumusest ja hakkas karjuma. Seejuures oli ta hääl vahel nii kriiskav, nagu oleks saega lõigatud, vahel aga muutus see kokutu-seks, nagu oleksid kõik sajatused ta huultel tungel-nud, et sealt siis korraga välja paiskuda. «Hohoho! See on ju hirmus! Röövlid! Kas te tõesti tahate mu tütart käest ära võtta? Kas kuulete, see on minu tütar! Oh, te nurjatud! Oh, teie timukaorjad! Alatud, viletsad mõrtsukad! Appi, appi! Tulekahju! Kas nad siis tõesti mu tütre ära võtavad? Kus on siis helde jumala arm?» Raevukalt pöördus ta Tristani poole, silmades metsik ilme, olles ise neljakäpakil maas