Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon
Otsustajad pidid leidma
lahendi ja kohale tulnud kohtukogukondlased pidid selle ühehäälselt heaks kiitma. Tõde
tähendab arhailise õiguse mõttes sellist olukorda, mis oli millegagi rikutud ja mis tuli
taastada. Seega oli protsess mitte tõe väljaselgitamine, vaid vormikindel maagia selle
säilitamiseks. Õigusel oli maagiline tähtsus, mida püüti iga hinna eest korras hoida.
Protsessil võis kahtlusalune end vandega puhastada. Ent vanne tuli anda täpselt
eeskirjade kohaselt, ilma kokutamata, õige sõnastuse ja juurde käivate vastavate
liigutustega. Kui kõik oli korras, tegi see vaieldava teo olematuks ja õiguskord sai taas
jalule seatud. Valevande korral pidi aga süüalust tabama kohutav karistus ja hädad või
koguni surm. Ent vande andmisel võis kasutada ka abilisi, osade kuritegude puhul oli
lausa nad kohustuslikult ette nähtud. Oli nii sugulastest vandeabilised kui ka
konkreetseks juhuks vanduma kutsutud. Ainuüksi süüaluse ja vandeabiliste kinnitus,
annaabi.ee 
