koolipingist sõtta. Tegelased, kistud sõjakeerisesse, kus tuleb unustada igapäevaelu tavad, kus koolitarkus ei aita, kus iga mees on enda eest väljas, peavad käituma kui loomad, võideldes ellujäämise eest. Surma nägemine on muutnud nad külmaverelisteks. Kas on möödunud nädalad... kuud... aastad? Ei, ainult päevad. Me näeme aega enda kõrval kaduvat surijate kahvatutes nägudes; me ahmime süüa, me jookseme, me viskame, me laseme, me tapame, me lamame maadligi, me oleme kokkuvarisemas ja tuimad ja ainult see hoiab meid üleval, et on veel nõtgemaid, veel tuimemaid, veel abitumaid, kes meid pärani silmi vahivad nagu jumailaid, kellel mõnikord õnnestub isegi surma eest pageda. Ta tõdeb, et sõda ei ole see mida ta oli arvanud, ei olnud see mida õpetaja oli talle ja ta klassikaaslastele rääkinud. Kogu see sõda muutis inimese täielikult. Nad polnud enam noored, nad polnud enam valmis maailma vallutama, seadma kõrgeid
töötamast või leiab aset hetk, mil hoopis erinevate sõdade tulemusel, kultuuride langemisel ja tekkimisel või intensiivsema rasside vahelise sulandumise tagajärjel leiab aset uute ja uute tõekspidamiste muutus ja sellega kaasnevalt ka praeguste ideoloogiate tähtsuse kui ka mõjuvõimu enneolematu langus. Mida võib, kasvõi argumenteerida väitega, et maailmas elab rohkem vähemteenivamaid ja vaeseid inimesi, peale selle on lisaks heaolu ühiskonnamudel kokkuvarisemas ning sellega kadumas ka igasugune suurem kindlus ja turvatunne, mis toodab tervetesse ühiskondadesse paanikat ja hirmu. Mis võib viia selleni, et lähitulevikus hakkab lokkama globaalne vaesus ja võimetus. Seega, pigem on küsimus selles, kas ja kes sellisel hetkel vastavaid ideoloogiaid on võimeline üldse looma ja kujundama ja mida see endaga suuremas pildis kaasa toob. Ehk, millised ühiskonnakihid selles üldse osalevad. Peale selle
annaabi.ee 
