Kuna aga keegi oli kogemata kohvi sisse lambiõli pannud, siis Toots ei joonud üle ühe tassi. Pärast läks Kiir Tootsiga Paunveresse, sest too ei teadnud enam külast peaaegu midagi. Teel kohtasid nad apteekrit ja Toots sai rohtu südame pöörituse vastu. Veel kohtasid nad oma vanu koolivendi. Nad jäid koos õlut jooma ja kui nad lahkuma pidid siis lubasid pühapäeval kokku saada. Järgmisel päeval kohtas Toots Teelet ja kutsus ka tema pühapäevasele kokkutulekule kaasa. Kokkutuleks mõõdus lõbusalt, Toots ja Kiir pidasid kõnet. Tootsi oma oli väga lõbus, Kiire oma aga halvasti ettevalmistatud. Mõni päev pärast seda läks Toots isaga Tartusse. Teele oli tal palunud käia Arno juures ja seda ta tegi. Seal kutsusid nad kokku Tõnissoni, Lesta ja Arno ning pidasid nõu kuidas Lesta saaks oma raamatu trükki anda. Kuna trükkimine maksis 300 rubla, siis panidki sõbrad neljakesi raha kokku
kuuluvad ainult täiskasvanud. Laps õpib läbi peretraditsioonide teistega arvestama ja austama seda, mis on läbi aegade olnud püha. Anne on Mari ema, lisaks Marile on tal mitu last veel. Annel on tänaseks päevaks kokku kuusteist lapselast. Annelile meenub kuidas lapsed palusid tal enne uinumist klaverit mängida, unejutu asemel ja õhtulaul on tulnud juba ammustest traditsioonidest. Veel mäletab Anne, et kui kellelgi oli mingi tähtpäev või perekondlik kokkutuleks mõtlesid lapsed alati välja mingi etenduse. Traditsiooni pidamine eakale inimesele annab väga palju. Annab selle teadmise, selle tundmise, et sa oled siiski pereliige, sest inimene ei saaks ilma selleta hakkama. Palju on ka neid, kes arvavad, et perekondlikud koosviibimised on igavad, tüütud või piinlikud. Selljuhul sunnivad esimesed üksinduses möödaläinud jõulud küsima, et kuidas on läinud nii, et teistel kõikidel on keegi, kellega oma rõõmu jagada. Oma lastelaste
annaabi.ee 
