meie inimeste eelistustes ja mõttemaailmas. Viimastel aastatel on inimesed hakanud rohkem mõistma, kui tähtis on tegelikult eesti keel ning ühtsus ja kokkuhoidmine. Seda näitab noorte suurenev huvi meie ajaloo ja kõige eestipärase vastu. Minu arvates aitasid seda huvi suurendada möödunud suvel korraldatud üritused: öölaulupidu ning Balti keti eeskujul korraldatud läbi Balti riikide teatejooks. Nende peamiseks eesmärgiks oligi Eesti rahva ühendamine ning kokkutoomine. Sest kui eesti meel ära kaduma kipub, siis mida me eesti keelega üksi ikka peale hakkame. See on selge, kui hoiame enda keelt ja rahvust, ei lase kõrvalmõjusid sisse, püüame hoida ühtsust ning huvitume ajaloost, siis jääb ka meie kallis eesti keel, kultuur ja rahvas püsima. Selleks peame me muutma enda eelistusi ja mõttemaailma. Me võime reisida ringi, tutvuda teiste keelte ja kultuuridega, aga me ei tohi neid teisi kombeid ja tavasid tuua koju, Eestimaale
Mõjutasid ka rahvastikukasv, suurenenud territooriumi vajadus. Jalakäigulinna põhimõte minimeerida transpordivajadust toimis seni, kuni isiklikuks tarbeks kodus toodetud ja käsitööliste poolt tehtud või esmastes vabrikutes valmistatud kaubad olid enamvähem ühe hinnaga. Tööstusrevolutsioon lõi linnade toimimisele hoopis teistsugused alused. Elamud suruti vabrikute tõttu linnast üha rohkem eemale. Toimuma hakkas ka tööjaotus ning eri tooraine kokkutoomine ühte kohta, kus neist toodet luua. Sellest tulenevalt muutus transport palju tähtsamaks, kui ta seda varem oli olnud. Tekkis vajadus hobukaarikutest ja jalakäimisest efektiivsemate transpordimooduste järele. Rööbastranspordi kasutuselevõtt lubas elada väljaspool kitsaid kesklinnaolusid (ka kaugemal kui oli jalakäigu distants), kuid samas ikka osaleda aktiivselt linna majanduslikus elus ja tööjõuturul. Tekkisid eeslinnad, mis olid nii füüsiliselt kui ka poliitiliselt esmasest
annaabi.ee 
