peegeldavad sügavalt konfliktset sisu. Tavapärase lüürilise töö asemel on tulemuseks lürodramaatilis-eepiline teos. Niisiis sonett lüroeepikana. Alapealkirigi viitab eepikale: ,,Kolmas reisikiri", s.o. Kihvakaania-kirjade jätk. Paigutab ju autor sonetipärja oma hilisema lüroeepika valikkogu ,,Süda ei põle ära" kulminatsioonigi! Kangro ei tõrgu sonetipärga lüüriliseks poeemiks nimetamast, olles täiesti teadlik sellega kaasnevast konvergentsiprobleemist. Sellist kokkusulasmist on ta alati otsinudki, mis näiteks eepikas on andnud lüürilise romaani või isegi proosalüürika ,,Siniste mesilaste" ,,sonett-novelli" näol. Juba 1930. aastate lõpul, pärast põhjalikku tutvust lüürikaga, esimest romaani ,,Konrat puhub tornist" kavandades, romaani kui zanri uurides oli kirjanik veendunud traditsioonilise aristotelesliku kolmikjaotuse lüürika, dramaatika, eepika formaalsuses reaalselt segunemine on sonetipärjas sedavõrd
annaabi.ee 
