Tammsaare ja Gailit elulugu
veel halvasti ela."). Kui tõesti ajuti sigib teravam vaen mõlema talu vahele, siis mitte Pearu
süül, vaid Andrese mittemõistvalt ägeda iseloomu tõttu, kes mängu teinekord ei taha enam
kaasa teha või selles: aru saada. Pearu ise aga on joviaalne kuju, teinekord abivalmiski
(muidugi vastutamata, et ta isegi selle juures ei põika mõnele uuele krutskile), kergesti harduv
ja jämedalt seltskondlik. Nende kahe palge (kiusu ja sõbramehelikkuse) kummaline
kokkusobitumine, tehnilises keeles nn. ,,ridade interferents" ühes ning samas isikus annab
suurepäraseid humoristlikke efekte; see humoristlikkus kulmineerib Pearu iga uue riuka
juures, sest me teame, millega see lõpuks laheneb; ja laheneb see enamasti vanamehele mitte
küllalt ea- ja seisuseväärika allajäämisega. Leiutatud kuju on Tammsaarel ehtne ja
ainulaadselt mahlakas. Inimlikult soojuselt kerkib see raamatu lõpul ja edaspidiseis köiteis
isegi kaugelt sümpaatsemaks vastasmängija Andrese omast
annaabi.ee 
