Elulugu
kõik siiamaani.
Lasteaia lõpuaktusel oli meil kõigil natuke nukker meel, sest arvasime et
ei saa kunagi siia enam tagasi tulla (ei saanudki). Aktusest mäletan ma
seda, kuidas me lugesime ridade kaupa ette üht luuletust ning kuidas
ühel minu lasteaiakaaslasel oli siili soeng, mis tähendab et tema juuksed
olid nagu okkad lae poole.
Kooli esimest klassi ei mäleta ma üldse, niiet sellest pole niipalju
rääkida. Seda küll võib, kuidas meie lasteaiast pärit lapsed teise lasteaia
omadega kokkupuutusid. Algselt oli meil klassis kaks suurt gruppi, üks
oli meie lasteaia lapsed, teine teise. Aga ajaga suutsime end kokkuvõtta
ning teistega ka suhtlema hakata. Veel mäletan seda, kuidas hinnete
eest anti meil esimeses klassis rohelisi lilli, kui olid töö hästi ära teinud.
Teisest klassist ei mäleta ma mitte midagi. Küll aga kolmandast, kus olin
kehalise kasvatuse ajal endal jala sügavalt ära väänanud. Ma puudusin
annaabi.ee 
