Elo Viiding
olla sellesse vältimatult sisse kirjutatud -- ükski
luuletaja ei peagi olema lõpuni arusaadav, viimseni
«söödav» või paugupealt mõistetav. Mitmesuguste
assotsiatsioonide jälgimine nõuabki vaeva ja
tähelepanu. Luulesõbras tekitab see hasarti ja soovi
edasi lugeda. Kuid samas ei pruugi kõik kujundid,
mis paeluvad kirjutajat ennast, olla huvitavad
lugejale.
Seepärast peab luuletaja maailmatunnetus olema tema esimese kümne-viieteistkümne
luuletekstiga kokkupuutujale intrigeeriv ja huvitav, võib-olla koguni veidi ärritav, muidu ei saada
temaga ehk üldse kontakti. Ma ei tahaks kirjutada ka igavalt ja ühetooniliselt, pidevalt ühes
2
Sirp nr 16, 11.04.2008
6
registris. Mulle tundub, et ühetoonilised kirjutajad justkui kardaksid sügavamaid registreid või
omaenda võimet nendega toime tulla.
Mille järgi valite etteloetavad luuletused?
annaabi.ee 
