tõmbumises. Kuna kõikidel kehadel on mass, siis tänu sellele kehad tõmbuvadki teineteise poole. Jõudu, mis selle vastastikmõju tugevust iseloomustab, nimetatakse gravitatsioonijõuks. Kui teostada üks katse, milles võetakse üks teraskuul ja üks udusulg ning need samalt kõrguselt maapinna poole ühekorraga lahti lasta, siis jõuab enne maapinda puudutada teraskuul. Allakukkumine oleneb selles katses keha kokkupuutepinnast õhuga. Kui kehal on suur pind, siis see avaldab õhus liikuvale kehale suuremat takistavat mõju. Järelikult, mida suurem on õhutakistus, siis seda aeglasemalt keha allapoole kukub. Kui teraskuul ja udusulg kukutada üheaegselt maapinna poole keskkonnas, kus õhutakistus puudub, siis need liiguks maapinna poole samasuguse kiirendusega ja puudutaksid maapinda üheaegselt. Legendi kohaselt olevat aastatel 1564-1642 elanud Itaalia astronoom ja
liigub kiirusega u, siis ülemine liigub sellest natuke suurema kiirusega +d. Katsetest on teada, et jõud F, mida tuleb rakendada liikumise tekitamiseks, on seda suurem, mida suurem d on kiiruse muutus erinevate kihtide vahel, ehk kiiruse gradient, . Samuti see jõud peab dn sõltuma kihtide kokkupuutepinnast. Järelikult, saame järgmise seose: d F = µA , (3.5) dn kus µ on proportsionaalsuskoefitsient. Kuna nihkepinge on rakendavale jõule vastassuunaline, siis seda saab avaldada järgmisel kujul: d = -µ (3.6).
annaabi.ee 
