Artur Alliksaar
nii selgelt tunda kujunemas uut.
Su küündimatus on kui madal katus,
kuid hinge tuhmumatu aknaruut,
mis kiiva täitumatusega kattus,
taas peegeldab su leegitsevat suud,
kui sirutad end janus lõppematus
ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut.
Kui palju päevi nördimuses põetud
ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud,
saab armsaks ulma ohtlikem marsruut.
Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus.
Kas hirm või julgus, laulma paiskub kumb sus?
Või mõlemate piinav kokkupuut.
3.
Nüüd pean ma pihtima, et janus keen.
On kõik mu maskid lõpuks kistud katki.
Suur tulelõõm on iga poor ja veen.
Ei hullemini laastada või katkki.
On kõige siiram kõigest, mis ma teen,
et aplalt vaatan rõõmu lihtsaimatki.
Mu üksindussüsteem on ülipeen
ja -julm ja käskiv nagu mõni pattki.
Kesk meelde hädakella raudset sära
ei leia mugandust ja meelpära.
Kuiv puu küll olen, kuid ei võta tuld.
Ja kuidas kibelekski keelepära,
annaabi.ee 
