Isa Goriot
asjad saavad otsa.
Asjad saavad otsa sellepärast, et see, mida nad inimeste jaoks tähendavad, saab otsa. ,,Kas ei
ole aga meie ilusad tunded meie tahte luuletused?" küsib Balzac romaani keskel, kui
Rastignac avastab isa Goriot' tundepuhangus tema ülevuse. Inimestel on illusioonid maailma
ja iseenese kohta ning need purunevad. Anastasie de Restaud ütlebki otsesõnu nii isa Goriot'
surivoodil, aga ta ei ole ainus, kes on sunnitud oma tahte kokkuluuletatud kujutelmadest
loobuma. Seda teevad ka isa Goriot ja Rastignac.
Kuid see ei ole Balzaci viimane järeldus. Illusioonid purunevad, kuid see ei tähenda, et
inimene tõe kätte saaks. Goriot, kes on oma tütreid neednud, sureb ikkagi neid õnnistades
ning uskudes, et paitab nende päid. Ta on rõõmus, kuid see rõõm ei ole ,,päris". Rastignac, kes
mõistab, millega tal Pariisi seltskonna näol tegu on, ahastab küll selle üle sageli ning heidab
pärast isa Goriot' matust
270
annaabi.ee 
