Immanuel Kant
haarab tolle objekti vormi - mis seisab harmoonias tolle objekti olemuse ja määratlusega. See
on objektiivne otstarbekus.
Elava looduse vaatlusel ei saa me läbi otstarbekuse põhimõtteta. Anorgaanilise
moodustise, näiteks kivi puhul, võin ma osasid vaadelda mõtlemata tervikule. Kivi tekib
üksikosade liitmisest. Elavate olendite puhul aga pole võimalik mõelda osa ilma tervikuta.
Organism ei tekki kunagi lihtsalt osade kokkuliitmisest, vaid iga osa, organ kuulub oma kindla
kuju ja funktsiooniga lahutamatult sellesse organismi. Ta on võimalik ja mõistetav üksnes
selles organismis. Me jõuame veelgi kaugemale, kui mõtleme inimese poolt väljamõeldud
objektile, näiteks riietusesemele. Siin on üksikud osad otstarbekalt liidetud terviku teenistusse.
Kui ma tahan lähemale jõuda elava organismi mõistmisele, siis ei saa ma muidu kui inimese