EESTI KESKAEG
Ida-Euroopas hakati tähistama
teoreetilisi piire, lineaarseid piire, mis kulgevad märgist märgini - ristiga tähistatud puust ristiga tähistatud puuni jne.
Selliseid piiri markeerimisi tuli ette ka Baltikumis, aga nad jäid teoreetiliseks. Sellisel teoreetilisel piiritlemisel mingit
tähtsust ei olnud. Jagati vallutajate maad tuginedes senistele üksustele - maakonnad, külad, mis sinna vahepeale jääb,
selle kohta on historigraafias kasutatud kihelkonda - kultuslikult kokkukuulub piirkonda, aga mitte võimupiir.
Etümoloogias pärit Skandinaaviast - viikingi-aegne maksunõude piirkond? või on seda seostatud Eesti sõnaga "kihl" -
tähendab kokkulepet. Eesti jagunes muinaskihelkondadeks, v.a äärmine Kagu-Eesti osa Muinaskihelkonnad sai
alguseks hilisematele kirikukihelkondadele - territoorium, mille elanik on maksustustehniliselt seotud kirikuga.
Kihelkonna rahvas moodustab selle kiriku koguduse, samal ei ole sellist selgepiirilist kogudust nagu varauusajal.