E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
» Teravalt ironiseerib
Bornhöe isiklike huvide esiplaanile seadmise üe, mäkides Villu kohta, et see oleks
heameelega länud Tasuja juurde üestõsust osa võma, aga --«tal oli enne üs
kõune asi õendada, ja õgele eesti mehele on tema kodused asjad igal ajal
tätsamad olnud kui üdised». Ütlasi nätab Bornhöe, et sõrusepidamine ja leplikkus
vaenlastega ei too lõptulemusena midagi head:
454
saksu taevani üistava Risti Krõ oda pojal lõkavad saksad keele suust, Metsa
Tambeti kokkukraabitud vara muudetakse tuhahunnikuks ning ta ise lõetab oma elu
Lodijäve lossi keldris. Erilist väjatõtmist vä arib noore Jaanuse poolt avaldatud
mõe, et ta ei vihka mitte sakslasi ja taanlasi kui rahvaid, vaid ainult oma rahva
r õh u j a i d , olgu need siis m i s t a h e s rahvusest. See tabas kaudselt ka tekkivat
pmamaist kurnajatekihti.
Siin-seal leidub Bornhöe jutustuses ka üsikuid vihjeid kaasaegseile
parteitüidele ja rahvuslike jõdude killustumisele