"kokkujootekohas" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

«Küllap ise kuulete.» «Ei,» ütles Gisquette. «Vaid mis nad seni rääkisid.» Gringoire võpatas nagu inimene, kelle värsket haava osatati. 27 «Käigu põrgu see rumal, nürimeelne tüdrukutirts!» sisistas ta hammaste vahelt. Sellest silmapilgust peale oli Gisquette talle null. Näitlejad aga olid kuulnud ta vahelehüüdu ja rahvas, nähes, et nad uuesti rääkima hakkavad, seadis end kuulama. Muidugi kaotas ta palju ilusaid asju nõnda järsult katkestatud osade kokkujootekohas. Gringoire mõtles tasakesi kibedusega selle üle järele. Kuid vähehaaval sigines jälle rahu, skolaar vaikis, sant luges münte oma mütsilodus ja etendus jätkus omasoodu. See oli tõesti väga ilus luuleteos, mida vahest isegi tänapäev võiks kasutada, kui mõned kohad ümber teha. Ekspositsioon oli pikk, tühjavõitu, nagu seda reeglid nõuavad, ja lihtsameelne Gringoire imetles oma hingesügavuses siiralt ta selgust. Nagu vahest arvatagi