keelustati. Lisaks sellele said talupojad omale nüüd perekonnanimed, neil tekkis võimalus hakata end harima ja sellega seoses ka kohalikku elu juhtima. Sellegi poolest ei saanud eestlased päris vabaks, sest endiselt jäi kehtima teoorjus. Kõige tähtsam sündmus 19. sajandil oli minu arvates rahvuslik ärkamisaeg ning sellest tingitud eestluse ja kultuuri elavnemine. Eestlased hakkasid teadvustama endale, et nad on eestlased. See tekitas ühtsustunnet ning muutis rahva kokkuhoidvamaks. Rahvuslikkust hakkasid eest vedama haritlased, kunstnikud ja kaupmehed. Kõik viis selleni, et kerkisid esile sellised suured nimed nagu näiteks Jakob Hurt, Johann Voldemar Jannsen, Carl Robert Jakobson ja Lydia Koidula. Neil kõigil oli meeletult suur roll Eesti rahva julgustamises, innustamises ning kultuuri ja poliitika elavnemises. Ärkamisaja juures on tähtis mainida ka seda, et 1857. aastast hakati avaldama Perno Postimeest, mida tunneme tänapäeval kui Pärnu Postimeest
näide. Kohalikele anti võimalus kogukonna eluolu muuta. Seda proovides, said nad tehtud koostööst kasu ja see oli inimeste jaoks suur motivaator tulevikus sarnaselt käitumiseks. See tähendab, et nad vajasid näiteks lastehoidu, selleks padi kokku vabatahtlikest meeskond, mis hakkas selle nimel töötama. Kodanike huvid aja möödudes aina suurenesid ning tuldi välja uute mõtete ja ideedega, millest omakorda arendati edasi projekte. See muutis linna aktiivsemaks ning kohalikud kokkuhoidvamaks. Eestis sarnast civic economy näidet meie hinnangul ei eksisteeri, kuid on olemas ettevõtmisi, kus koos midagi tehes üritatakse muuta kogukonna elu ja keskkonda paremaks. Kui aga peaks tekkima sarnase ideoloogiaga projekte, siis need õnnestuksid kõige suurema tõenäosusega piirkondades, kus linnastumise tase on madalam ning elanikud kokkuhoidvamad, sest linnades üldiselt on liiga palju inimesi, et neil saaks ühtekuuluvustunne tekkida. KASUTATUD KIRJANDUS Insights
annaabi.ee 
