E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Mina ei andnud talle
vastust, vaid katsusin ennast lahti rabelda. Tema silmad hakkasid kentsakalt põlema, ta
andis mulle kõiksugu meelitavaid nimesid ja tahtis vägisi musu saada. Mina võtsin viimse
jõu kokku, kiskusin enese tema käte vahelt lahti ja jooksin tagumisest uksest majasse.
Rüütel tahtis mu järele tulla, aga ma sain enne uksele riivi ette lükata. Ma peitsin enese
väikesesse pimedasse salakambrisse, mis elutoa kõrval seisab. Siin puutusin oma ehmatuseks
ühe inimesega kokkiu, kes mulle käe suu peale surus ja mind vait käskis olla. See oli
Priidu, kes
166
ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis
elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda.
«Kes see on?» küsisin mina vana rüütli häält kuuldes.
«Viljandi komtuur,» sosistas Priidu.
Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu
poeg ennast on peitnud. Ema vastas, et ta Priidut ammugi ei ole näinud. Komtuur usutas