"Kaugekõne" K. A. Hindrey
täiesti õigustatud. Hindrey ei absolutiseeri sündmuse perfektsust. Alati areneb midagi ka tema
novellide olevikuplaanis ainult et aegamööda, tasa, märkamatult. Tüüpiliselt demonstreerib
seda novell ,,Võlur". Siin vaadeldakse majanduslikes raskustes rabeleva Viktor Kaareti
käimisi-rääkimisi, lõpuks aga kirjeldatakse ühte sünnipäeva, kus Kaareti naine laseb end
korraks lummata tuntud võrgutaja Pärlesi pilgust ja sõnadest. Novelli lõpus on järgmised
kokkuvõtvad laused: ,,Kojuteel ei kõnelnud nad (Kaaret ja ta naine Maret) alguses ühtki sõna.
Siis ütles Maret ilma igasuguse sissejuhatuseta: ,,On huvitav inimene, see Pärles. Aga jälk ja
võigas." Kuid see ei aidanud midagi. Kaaret teadis, et ei olnud midagi sündinud ja ei sünnigi
midagi, kuid et ta jäädavalt midagi oli kaotanud. Jälle midagi jäädavalt kaotanud. Ja et senised
kaotused vajusid kõrvale nagu tähtsusetuks saanud küsimused." (Hindrey, K. A. (1985).
Kaugekõne. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 163-164)