Kriminaaljutt
Silma jäi kirjutaja punase pliiatsi ja trükitähtedega kirjutatud rääbakas ja
määrdunud kiri. "Tere Vismar! Niiöelda parim doktor terves linnas, nagu armastatakse öelda.
Ah, ei taha sellise sõnaga nagu 'parim' seda kirja ära rikkuda. See on tülgastav, eemalepeletav.
See on kohutav mida sinu haigla ja haiglatöötajad minuga teinud on! Varem olin ma terve,
tundsin rõõmu spordist, elust, perekonnast ja kõigest muust. Tänu haiglatöötajate halvale
ravile ja varasele kojusaatmisele on minust saanud invaliid! Ma ei suuda enam kõndida, mu
elu on kokkuvarisenud. Ma ei hooli enam kellestki ega millestki. Ma teeks kõike seda sama
teiega, et te saaksite tunda seda, mida tunnen mina - kohutavaid piinu." Ähvardava kirja alt
nurgast võis lugeda: Ma tean kes sa oled ja ma tean kus sa elad ning ma tean mida sinuga
teha, kui see koletismaja ükskord siit ära ei kao, igaveseks!" Doktori peast oleks nagu läbi
käinud tornaado - kõik segi paisanud, kõik laastatud
annaabi.ee 
